Time is about to end.
Ärkasin telefoni helina peale. Helistajaks oli Milly, loomulikult võtsin vastu. "Eeeeeeeeeeeeeeeeeeem, ma olen Sydneys. Tule välja nüüd! Mis hotellis sa oled? Kus see asub? Kuidas sinna saada? Mis numbris sa oled?" "Peatu nüüd. Saame 1D poe juures kokku, majviitsi sulle praegu kõike seletada. Seal räägib." "Mis kell?" "Mis kell praegu on?" "Eem, 12:35 pm." "Oh shit, juba?" "Jah, sa magad v?" "Jap, aga äkki siis.. kell neli?" "Nii hilja v?" "No ma pean üles saama, dušši all käima end korda tegema ja sööma." "Okei, kell neli seal poe juures." "Jah, tsau." "Tsau!"
Ajasin end voodist püsti ning läksin vannituppa. Käisin kiiresti dušši all ära ning valisin endale riided, mis ma selga panen. Seejärel panin riidesse, tegin voodi ära ja vaatasin telefonile. Okei, mul oli 5 vastamatta kõnet. Üks neist Millylt, kaks Marialt ja kaks Dave'lt. Helistasin alguses Dave'le.
"Hei, sorri et ma vastu ei võtnud, ma magasin." "Oh, okei. Me Mariaga muretsesime su pärast, su toa uks oli ka lukus, niiet me sisse ei saanud et veenduda et sinuga on kõik korras, aga on siis kõik okei?" "Jah, muidugi, ma lihtsalt magasin. Muide, mul tuli Londonist mu parim sõbranna Sydneysse niiet ma arvan et ma olen täna terve päev temaga. Või noh, kell neli me saame 1D poe juures kokku ja siis hakkame mööda linna jalutama." "Oh, kahju, aga kell on alles pool kaks, ehk tuleksid niikaua meiega jalutama? võinoh.. minuga?" "Okei, aga käime kuskil kohvikus äkki ka ära, ma olen jubedalt näljane." "Oh muidugi. Olen 15 minuti pärast all. Näeme!" "Näeme!" ning panin kõne kinni, ei tea kas Mariale on vaja helistada? Ah, hiljem helistan.
Korjasin oma asjad kokku ning pistsin käekotti. Vaatasin end ka viimast korda peeglist ning lahkusin siis toast. Panin ukse lukku ning võtme käekotti. Liikusin nüüd lifti suunas et alla minna, kui uks avanes vaatas mulle aga vastu Dave'i naeratav nägu.
Naeratasin vastu ning sisenesin lifti. "Heeiiiiii!" ütlesin ning kallistasin teda, ta kallistas mind vastu ning ütles samuti hei. "Kuule, lähme äkki Starbucks'i ?" küsisin. "Okei, lähme sinna siis." Sinna jõudnud tellisin ma endale toitu ja juua ning alustasin söömisega, ka Dave tellis endale sama.
Söödud-joodud vaatasin kella. see näitas 3:08 pm. "Okei, kuhu me nüüd lähme? Meil on vähe aega niiet meeei saa väga kaua koos olla enam." "Kas ma sinuga ei tohi tulla?" "Ma ei tea.." "Või sa ei taha mind?" "Mh, lõpeta rumalused, okei tule.. ma loodan et Milly aru saab." "Milly?" "Jah, ta pärisnimi on Mirell kuid ma kutsun teda Millyks. Ta pole inglane, ta on eestlane ja kolis Londonisse oma perega." "Okei.. seleta mulle nüüd mida tähendab sõna eestlane?" "See on rahvus, Eesti on riik kus ta elas, see assub suhteliselt Soome all võimidagi, selline väike riik noh." "Okei, ma pärast vaatan." ütles ta ja naeratas. "Aga lähme äkki parki?" "Okei, sobib!"
Läksimegi parki kus me rääkisime jällegi juttu. Kui kella silmitsesin, ehmusin ära, sest kell oli juba 3:48 pm. "Kuule, me peame ülikiiresti tegema, kui tahame jõuda kolmeks poe juurde." ütlesin. "Hüppa kukile." "Mida?" "Tule kukile, ma viin su kohale." Hakkasin naerma. "Ära ole naeruväärne, Dave." ütlesin. "Kas tuled juba?" "No okei." ronisin talle kukile ning ta hakkas jooksma, loomulikult ma naersin ja hoidsin kõvasti kinni. Jõudsime poe juurde kell 4:06 pm. Küllaltki kiiresti, peaks ütlema.
"Issand Em, kaua ma sind ootama pean?" ütles ta ning silmitses siis Dave'i...
No comments:
Post a Comment