It's only he!
Ärkasin selle peale, et tahtsin pissile. Ja see on täiesti loomulik. Käisin vetsus ära, tagasi tuppa tulles märkasin, et Dave oli kogu teki endale peale tõmmanud. Jah, ma magasime sama teki all. Vähemalt meil mõlemal oli pidzaama, niiet nii väga hullu polnud midagi. Tagasi teema juurde, läksin voodisse pikali ja üritasin tekki endale tõmmata, selle asemel et ainult tekki saada, veeres ka Dave minu poole ning... ta suudles mind. Jah! Suudles! Lükkasin ta eemale. "Dave, mida sa teed? Oled sa hulluks läinud võimis?" ütlesin pahaselt, pühkides suud. "Anna andeks, aga ma lihtsalt ei saanud teisiti. Ausalt, anna andeks.." ütles ta ja pööras mulle selja, olin küll natuke pahane, enda peale, sest ta ju armastas mind. Või ta lihtsalt teeskles? Ei, ma ei usu.
Hommikul, kui me ärkasime (ma olin uuesti magama jäänud), hakkasime sööma ning plaanis oli sõita tagasi Londonisse. Minu telefon hakkas helisema. "Vabandust." ütlesin ning tõusin püsti ja kõndisin eemale. "Jah Milly! Mida sa soovid nii vara?" "Kurat, kus sa oled? Ei sind ega Dave'i pole kodus.. Masendav! Ma olen üksinda võõras linnas! Ja kas tead, homme on juba 1D kontsert, ja üksinda ma sinna minna küll ei taha!" ta põhimõtteliselt karjus mulle kõrva. "Jah Milly ma mäletan, et homme on kontsert, ja ma olen koos Dave'ga tema juures maal. Tahtsime juba eile tegelikult tagasi tulla aga pimedaks läks. Niiet täna tuleme millalgi, ma helistan sulle. Tsau!" ütlesin ning vajutasin kõne kinni.
Kui sõime ära ütles Dave'i ema et ta peab naabrite juures ära käima. Otsustasin siis natuke arvutis olla, ning võtsin Dave'i läpaka.
Kui üks tund oli möödunud, tuligi Dave'i ema tagasi. Pakkisime oma asjad kokku ning hakkasime liikuma. Loomulikult ma vahetasin riided ka ära.
Linna jõudnud helistasin Millyle kes ka kohe ütles et ma parki tuleks. Ta ootab mind seal. Sinna ma parasjagu sammusingi. Varsti nägin ka Millyt pargimuru peal istumas.
See meenutab rohkem sammalt küll, aga vahet pole. Kõndisin temani ja ta pakkus välja, et läheksime jalutama. Muidugi olin nõus. "Kuule, Em. Miks me ei suhtle nagu varem? Me oleme nii kaugeks jäänud. Me ei räägi ka enam samamoodi nagu varem. Ja see kõik juhtus kui see kuradi Dave su ellu tuli. Mis toimub? Ausalt. Kas ma ei tähendagi sulle enam midagi või mis?" "Mida sa ajad, sa ise ka end kuuled või saad aru mida sa oma imelikust suust välja ajad?" "Eino mulle lihtsalt tundub nii..." "OHMYGOD, MILLY PÜÜA MIND KINNI KUI MA KUKUN!" ütlesin, pooleldi õhku ahmides. "Ah, mis? Mis juhtus?" "Vaata sinna.." ütlesin ning osutasin näpuga tunneli poole. See kust sai nö üle tee minna.
"Oh my CARROT! EM!" me mõlemad nägime teda, Harryt. Mul tuli meelde et ta oli mu telefoni numbrii võtnud, ja järelikult mäletas mind. Kuna tunnel polnud eriti kaugel, hüüdsin ma "Harry! Hey!" ning ta pööras pilgu minule. "Hey!" vastas ta ainult. "Kas pilti saab teha?" küsisin ning ise naeratasin. "No, kiiresti ainult. Mul on kiire." ütles ta ja naeratas, andsin ruttu oma telefoni Millyle, kes õhku ahmides pildi tegi.
"Kas mina ka saaks pilti?" küsis siis Milly. "Ei baby, kahjuks praegu ei saa. Ehk mõni teine kord. Tsau!" ütles ta ning läks, saatis ka õhusuudluse. Mulle vist. Ühesõnaga see pole tähtis kellele, tähtis on see et mul on ka temaga nüüd pilt. Tahaks Zayn'iga ka pilti saada. Ta ka mu lemmikutest. Igatahes ma otsustasin nüüd minna hotelli, nagu ka Milly, kes oli masendunud. "Miks mina pilti ei saanud?" "Sest tal oli kiire, ta ju ütles et teine kord." "Nojah, kuna see teine kord ikka tuleb.." "Okei ära nuta nüüd, lähme kodudesse, homme peab end üles lööma." ütlesin ja naersin. "Nojah" vastas ta ja naeratas samuti.
No comments:
Post a Comment