You really thought that it's easy?
Jõudes lõpuks alla avasin välisukse ja see vaatepilt üllatas mind. Seal seisis Dave, suur kimp käes, mille ta siis mulle ulatas. "Lähme jalutama?" küsis ta ning ulatas mulle käe, millest ma kinni võtsin ja nagu printsess trepist alla kõndisin.
Jõudsime ühte parki, kus oli palju õhupalle, mis olid puude ja postide külge kinni seotud. Isegi pinkidel. Kas tõesti on see kõik Dave'i töö? "Sina oled need õhupallid siia sidunud?" "Ei, teised aitasid ka kaasa." ütles ta ja naeratas. "See.. see on... see on imeline!" ütlesin. Edasi juhatas ta mu ühe pingi juurde, mille juures olid ka küünlad, südamekujulised ja punased. Kas mulle tundub, või ta armastab mind võimidagi?
"Sa oled päris palju vaeva näinud või midagi sellist, see on tõesti kõik väga imeline ja ilus ja võluv... mitte keegi pole mulle kunagi nii teinud, ausalt." ütlesin. "Kas tõesti, ma arvasin et sulle tehakse koguaeg nii, sa oled lihtsalt nii ilus ja armas. Ja ma..." ta ei lõpetanud oma lauset, vaid pööras hoopis pilgu ära. "Lõpeta oma lause palun." "Saad aru, mulle pole kunagi ükski tüdruk nii palju meeldinud. Meeldinud nagu sina. Saad aru.. Ma.. Ma armastan sind." ütles ta lõpuks ning vaatas mulle otse silma.
"Dave, see on sinust väga armas, kuid ma ei usu et ma olen mingiks suhteks veel valmis, saad aru, ma ei teagi sind veel nii palju.." ütlesin, ning tundsin samas piinlikkust, sest poiss oli nii palju vaeva näinud. "Anna andeks, aga ma arvan et ma lähen tagasi koju.. hotelli.. ma tahan olla natuke üksinda... anna andeks." ütlesin ning tõusin püsti ja hakkasin hotelli poole minema. Ma ei tea kas ta vaatas mulle järgi või mitte.. aga ma arvan et ma solvasin teda ja riivasin ta tundeid.
Kui ma hotelli jõudsin, vahetasin ma kohe riided ära, sirgendasin juukseid ning mõtlesin minna kuskile kohvikusse sööma.
Kui ma hotellist väljusin leidsin enda eest Dave. Õigemini mitte enda eest vaid taga pool puu juurest.
Okei jah, ta oli kurb ja mis ma näen, ta on endale feigi needi ninna toppinud, ta lubas mulle et ta teeb seda. Ja nüüd ta tegigi. Ta oli nii armas lihtsalt. Ma lihtsalt pidin tema juurde minema. "Hei, Dave.." ütlesin tema juurde tulles, selja tagant." Ta pööras ringi. "Hey Em, päris kiiresti möödub sul see 'tahan olla üksinda' värk." ütles ta solvunult. "Anna andeks Dave, aga ma lihtsalt tahtsin enne ära minna. Anna andeks, palun" ma tundsin end väikese tüdrukuna, ausalt.
"Hästi, aga ainult juhul kui sa minuga jalutad." ütles ta vastu juba rõõmsamalt. "Nõus" hakkasin naerma ning me suundusime tegelikult kesklinna poole. Varsti hakkasime sisenema ühte tunnelise, et saada nö üle tee, võiks tegelikult öelda et tee alt. Kui ma sinna sisenesin pidin saama pisikese shoki. NIALL JAMES HORAN JA LOUIS WILLIAM TOMLINSON OLID SEAL. Dave muidugi pööritas silmi ja tõi kuuldavale raske ohke ning vaatas koheselt ülespoole. "Oota Dave, ma olen varsti tagasi." ütlesin ning jooksin poisteni.
"Hei Niall, hei Louis, kas ma autogrammi saaksin?" "Jaa muidugi baby" ütles Niall. "Mis su nimi on?" küsis ta kui kirjutas autogrammi mu käele. "Emilie" "Ilus nimi." ütles ta ja naeratas. ISSAND JUMAL, MA LIHTSALT SULASIN SEAL. "Aga.. kas pilti saaks teha võimidagi?" "Yeah, muidugi" "Dave! Tule tee pilti palun!" hõikasin Dave, kes kohe ka tuli.
Seejärel küsis ta mu telefoni numbrit, twitterit, facebooki ja skype. Loomulikult andsin ma talle need ning seejärel me Daviga lahkusime. Kahju oli küll kuid jah, mis teha. Ma pidin. "Kuule Dave, tegelikult kui ma hotellist lahkusin mõtlesin minna sööma, niiet ehk Nandos?" "Oh, okei, lähme!" ütles ta ning võtsime suuna Nandose poole."
Kui saime söödud-joodud läksime tagasi parki, sinna samma. Enamus õhupalle oli juba lõhutud või ära võetud, kuid see meie juures olev kõige suurem südame kujuline oli alles, Dave sidus selle pingi küljest lahti ning ulatas mulle. Võtsin selle meeleldi vastu ning me istusime koos pingile ning rääkisime juttu. Varsti helistas ema ning ütles et ma tuleksin kohe hotelli et tähtis jutt on. Pidin minema. Jätsin Davega hüvasti ning sammusin kiiresti hotelli poole.
No comments:
Post a Comment