I love you yet?
Niisiis, eile õhtul ma rääkisin Louisega, hiljem ka Eleanoriga, me leppisime kokku, et saame täna kell 4.00 pm Starbucksis kokku, ma tulin 15 minutit varem, noh nii, igaks juhuks. Astusin sisse ning põrkasin kellegiga kokku.. Selle kellegi pilt.
Alguses ma ei saanudki pihta, kes see on, kui see naine oli juba natuke eemal ja mina starbucksis tuli mulle ette tema nägu. Jooksin Starbucksist välja ja nägin teda eemal. Jooksin ruttu temani ning hakkasin rääkima. "Zayn, kus Harry on?" "Kuidas sa mu ära tundsid?" "Ega see oli küllaltki raske, nüüd vasta mu küsimusele." "Kas ma näen okei välja?" "ZAYN! VASTA Mu KÜSIMUSELE!" "Ma pole Zayn, ma olen Amelia, ja enne vasta sina." "Oh god, why? jah sa näed vapustav välja." "Harryga on kõik okei" ning ta pilgutas mulle silma, hakkasime liikuma selle tüübi suunas.
"Omfg, mida te korraldate?" küsisin, sest Niall ei laulnud oma häälega, ta muutis seda, mis tuli tal päris hästi ka välja. "Me ei tohi näidata, kes me tegelikult oleme, veel vähemalt mitte" ütles ta. "ISSAND, MA PEAN STARBUCKSIS OLEMA, ELEANOR OOTAB MIND SEAL!" ütlesin kähku ning hakkasin ruttu Starbucksi suunas liikuma.
Eleanor oligi seal, kes juba kohvi ja muffiniga laua taga istus. "Anna andeks, jäin Zayniga rääkima.." ütlesin kiiruga. "Kus sa teda veel kohtasid?" "Noh, kui ma siia enne sisnesin, põrkasin mingi naisega kokku, pärast mõikasin et see oli Zayn, jooksin temani ja me hakkasime rääkima. Nii see kõik toimuski, ahjaa.. tänavamängijast Nialli nägin ma ka..." "Ahsoo.. neil tuleb see pärs hästi välja.. homme saavad kõik teada, et nad on Londonis, räägi mulle, kas sa oma operaatori juures käisid?" "Jah käisin, ja muutsin oma numbri ära, näed võta, anna see palun Harryle edasi, see on mu uus number.." ning ulatasin talle paberilipiku oma uue numbriga. "Olgu, ma annan talle edasi, ma teen sulle vastamatta kõne, saad minu numbri ka, ning ma salvestan sinu oma, meil on kergem nii suhelda." ütles ta naeratades. "Olgu." vastasin ainult. Tellisin ka endale kohvi ning me rääkisme, üsnagi pikalt, kuni mu telefon helisema ei hakanud..
"Jaa?" "Em, kus sa oled? Meil vaja rääkida.." kuulsin Milly vaikset häält. "Mis see sinu asi on, ma ei taha sinuga rääkida, head aega." ütlesin kiiruga ning vajutasin kõne kinni. "Kes see oli?" "Mirell, mu kunagine parim sõbranna.." ütlesin. "Kust ta su numbrit teab?" "Ema arvatavasti andis.. tema ju ei tea, et me ei suhtle Millyga enam." "Nojah, aga ole sellega ettevaatlik." "Eks ma üritan." "Muide, siin on Harry number, see on tal uus, salvesta see ning ta ütles et satalle täna õhtul helistaksid." "Olgu, muidugi ma helistan talle... kuidas siis ilima selleta." mõlemad hakkasime naerma.
Varsti pidime kodudesse minema, muide, unustasin postitada pildi oma riietusest.
Ühesõnaga, õhtul ma rääkisin Harryga, ning ta ütles, et me näeme homme. Ma olin üliõnnelik, sest olen teda ammu igatsenud ja oodanud. Ta ütles ka, et ma ei muretseks mite millegi pärast, et kõik on nüüd okei. Ausalt öeldes, ei muretsenudki ma enam. Kõige tähtsam, et me oleme koos ning et me ei lähe lahku, never.
Kuid enne kui ma lõpetan.. Mul jäi igaveseks meelde Dave, keda ma armastasin meeletult. Ta kolis Londonisse (uskumatu) ning nad olid Millyga koos, ma olen neid isegi paar korda näinud. Ma ei tea, kas ma tõesti teda enam ei armasta, sest ma olen teda unes näinud, ning vahepeal, kui vajun mõttesse, tuleb tema pilt silme ette. Huvitav, miks see toimub minuga?
~THE END~
No comments:
Post a Comment